5/1/11
8/12/10
8/6/10
Algus= lõpp
Jupats oli jätnud aknalauale raamatu, millel seisis allakriipsutatult: "Algus ja lõpp on sama, ainult tõlgendamine on erinev."
Nad läksid Niiu- Jorki. "Parketikõrb," mõtles Juuri vaadates kuiva elutust. Võtsid isegi Yorkshire´i terjeri maale kaasa. Juuri läks oaasi juurde, aknalaua peale vahtima, kuidas igasugused pisikesed sibinad pirisesid millegi üle. Üks lapsuliblikas jõllitas Juurit. Kui läbitungimatud on liblika silmad. Oh, isegi pirinate sisse ei näe. Juuri on korduvalt püüdnud näha silmadest kaugemale, poolkerade sisse. Täiesti tulutult. Ta on isegi peksa saanud üksainiti silmitsemise pärast. Ja ilmselt on ta püstitanud iseenda peeglisse vahtimise maailmarekordi: 16h. Enda sisse ei ole ta päriselt näinud.
Kuid unes näeb ta selgemini. Unes on ta istunud tunde silmade taga, kuskil kõrgemal ajukääru künkal. Tegevust ikka leidub. Vahel leiab ta end kõige kaootilisemast sopist ja vaatab, kuidas mustmiljon mõtet üksteise otsa põrkuvad. Pööraselt. Mõni läheb neist katki ka ja kildudest oksüdeerub uusi. Kui Juuril hästi läheb, leiab ta koha, kus on kõige õnnelikumad mõtted. Siis ta laseb need endast mitmekordselt läbi, et tekiks mõnus joovastus.
Selline on Juuri. Kuid täna tundis Juuri, et ta ei olegi üksi kodus. Midagi oli teisiti. Keegi nagu oli veel. Ta silmad välkusid siia-sinna ja jõudsid ringi, ruudu või ristkülikuna ikka selle igavalt ehtsa õlilambini, mille Anna Indiast tõi. No, teate küll, täpselt selline nagu Aladdini multikas. Muiates ja omaette nalja tehes hüüdis Juuri: "Hei, Džinn, näita ennast, kui sa mees oled." Muidugi mõista ei ilmunud kedagi Juuri ette.
Ta vahetas ära oma tüdimuseriided rõõmsamate vastu ja läks linna peale, et veenduda ega ometi midagi muutunud ei ole. "Oh, kui juba minagi endaga kuhugi välja jõudnud pole, kuidas siis selline hiigelelukas nagu linn paari päevaga uut saab juurde tekitada, " mõtles Juuri. Juuri juurdles, kas ta siis ei olegi muutunud või ei ole ta seda tähele pannud. Juuri süngus ja ehitas tõrjuva mulli ümber enda. Raekoda oli uue kella saanud.
Ringkäik tehtud, sättis Juuri end magama. See oli ta parim osa ööpäevast. Unes rändas ta jälle silmadest kaugemale. Uuesti kangastus seesama teistsugune tunne, mida Juuri tundis hommikul. Reaalses elus parketikõrbes. Jah, tema tähelepanu keskusesse, mõistuse fuajeesse oli ilmunud mingi sinine, ähmane tegelane, sulgedega tutimüts väikse peakühmu otsas. Piiksuva kõrinaga küsis ilmutis: "Mida sa täna siit otsid?". Juuri vastas mõtlemata ja kindlameelselt: "Ma otsin oma elu suurimat muutust ja tahan seda veel kord läbi kogeda." Mittemidagiütlev irve pärani silmades juhatati Juuri mõistuse ja tunnete tasandi vahepealsesse mineviku koridori esimesele korrusele.
Seal oli piinakamber. Juuri koges vastu tahtmist emaüsast sündimist kaheksa korda läbi. Ta peaaegu tajus reaalselt kogu seda muljumist ja jõukatsumusi.
Hommikuks oli viimane parketikõrbe imetaja surnud. Teadmata põhjusel. Vaikselt magades.
Nad läksid Niiu- Jorki. "Parketikõrb," mõtles Juuri vaadates kuiva elutust. Võtsid isegi Yorkshire´i terjeri maale kaasa. Juuri läks oaasi juurde, aknalaua peale vahtima, kuidas igasugused pisikesed sibinad pirisesid millegi üle. Üks lapsuliblikas jõllitas Juurit. Kui läbitungimatud on liblika silmad. Oh, isegi pirinate sisse ei näe. Juuri on korduvalt püüdnud näha silmadest kaugemale, poolkerade sisse. Täiesti tulutult. Ta on isegi peksa saanud üksainiti silmitsemise pärast. Ja ilmselt on ta püstitanud iseenda peeglisse vahtimise maailmarekordi: 16h. Enda sisse ei ole ta päriselt näinud.
Kuid unes näeb ta selgemini. Unes on ta istunud tunde silmade taga, kuskil kõrgemal ajukääru künkal. Tegevust ikka leidub. Vahel leiab ta end kõige kaootilisemast sopist ja vaatab, kuidas mustmiljon mõtet üksteise otsa põrkuvad. Pööraselt. Mõni läheb neist katki ka ja kildudest oksüdeerub uusi. Kui Juuril hästi läheb, leiab ta koha, kus on kõige õnnelikumad mõtted. Siis ta laseb need endast mitmekordselt läbi, et tekiks mõnus joovastus.
Selline on Juuri. Kuid täna tundis Juuri, et ta ei olegi üksi kodus. Midagi oli teisiti. Keegi nagu oli veel. Ta silmad välkusid siia-sinna ja jõudsid ringi, ruudu või ristkülikuna ikka selle igavalt ehtsa õlilambini, mille Anna Indiast tõi. No, teate küll, täpselt selline nagu Aladdini multikas. Muiates ja omaette nalja tehes hüüdis Juuri: "Hei, Džinn, näita ennast, kui sa mees oled." Muidugi mõista ei ilmunud kedagi Juuri ette.
Ta vahetas ära oma tüdimuseriided rõõmsamate vastu ja läks linna peale, et veenduda ega ometi midagi muutunud ei ole. "Oh, kui juba minagi endaga kuhugi välja jõudnud pole, kuidas siis selline hiigelelukas nagu linn paari päevaga uut saab juurde tekitada, " mõtles Juuri. Juuri juurdles, kas ta siis ei olegi muutunud või ei ole ta seda tähele pannud. Juuri süngus ja ehitas tõrjuva mulli ümber enda. Raekoda oli uue kella saanud.
Ringkäik tehtud, sättis Juuri end magama. See oli ta parim osa ööpäevast. Unes rändas ta jälle silmadest kaugemale. Uuesti kangastus seesama teistsugune tunne, mida Juuri tundis hommikul. Reaalses elus parketikõrbes. Jah, tema tähelepanu keskusesse, mõistuse fuajeesse oli ilmunud mingi sinine, ähmane tegelane, sulgedega tutimüts väikse peakühmu otsas. Piiksuva kõrinaga küsis ilmutis: "Mida sa täna siit otsid?". Juuri vastas mõtlemata ja kindlameelselt: "Ma otsin oma elu suurimat muutust ja tahan seda veel kord läbi kogeda." Mittemidagiütlev irve pärani silmades juhatati Juuri mõistuse ja tunnete tasandi vahepealsesse mineviku koridori esimesele korrusele.
Seal oli piinakamber. Juuri koges vastu tahtmist emaüsast sündimist kaheksa korda läbi. Ta peaaegu tajus reaalselt kogu seda muljumist ja jõukatsumusi.
Hommikuks oli viimane parketikõrbe imetaja surnud. Teadmata põhjusel. Vaikselt magades.
Jumal küll! Ei, mitte Jumal. Kurat küll. Kuradi eest, Jumala pärast. Jumalikult patune saatana tall. Kahepooluseline. Jah, inimene. Sina ka. Viimne kui üks. Kui lähed, siis tuled. Kui tuled, siis lähed.
Seebiooper. Grandioossed sipelgad pükstes siplemas. Grandioosne lord kahe usuga: Jumalasse ja kuradisse. Selline sa oled. Ise ka ei tea, mida tahad.
Seebiooper. Grandioossed sipelgad pükstes siplemas. Grandioosne lord kahe usuga: Jumalasse ja kuradisse. Selline sa oled. Ise ka ei tea, mida tahad.
8/1/10
järg....esimene osa allpool
Katjusha voolab põletava kirega kurgust alla. Tegelikult on Katjusha väga salakaval. Alguses oli temaga hea. Enam ei ole hea, aga ilma enam ei saa. Näe, sinised kiilid tiirlevad pea ümber. Üks neist on ilus nagu haldjas. Püüan kätte saada, lipsab minema. Mis ma tast ikka purki panen, kaotab veel end ära. Mõtle, kui olekski selline tiivuline naine. Ei saaks lõa otsa pannagi, vupsab minema. Aga mis seals enam päris naist. Vanust ka juba, tükki 45. Süda jupsib vahest. Teeb mingi veidra löögi kuskil. Ükskord läksin perearsti juurde, see arvas, et pean Katjusha maha jätma. Agas kuidas sa jätad kedagi maha, matad maha- kuigi ta ei ole isegi surnud. Ja kui Katjusha ise ka ei taha maha jätta, leiab sind vahepeal ise üles. Tegelikult mulle Katjusha meeldib, vahest ta sosistab mulle iseäralikke asju, et hirnu end herneks. Ja kui enam herneks hirnuda ei suuda, lähen Herne poodi. Aga ega ma niisama tühja ei vedele päevast-päeva. Eile ma koristasin tuba. Ma koristan ikka tihti oma tuba. Mingi sädelev tolm on toas tihtipeale- haldjatolm. Enamik inimesi ei usu haldjatesse. Mina näen neid peaaegu iga päev. Vahepeal, kui neid palju on, ajab see mind närvi. Siis ma löön tänaval pudeleid vastu äärekive. Kodus on lihtsam, siis võtan Diazepami.
Ma ei ole tegelikult halb inimene. Paljud naised tõrelevad minuga. Vahepeal ma mõtlen, et äkki nad on kadedad Katjusha peale või minu peale või kes seda teab. Võibolla ma tundun olevat nagu need tüütud haldjad, kes pea ümber tiirlevad. Aga ometi olen ma ammu juba lõpetanud teiste juures sumisemise. Ma olen tõesti kiindunud Katjushasse, ta ei tõrele vähemalt ja ei nääguta.
Katjusha voolab põletava kirega kurgust alla. Tegelikult on Katjusha väga salakaval. Alguses oli temaga hea. Enam ei ole hea, aga ilma enam ei saa. Näe, sinised kiilid tiirlevad pea ümber. Üks neist on ilus nagu haldjas. Püüan kätte saada, lipsab minema. Mis ma tast ikka purki panen, kaotab veel end ära. Mõtle, kui olekski selline tiivuline naine. Ei saaks lõa otsa pannagi, vupsab minema. Aga mis seals enam päris naist. Vanust ka juba, tükki 45. Süda jupsib vahest. Teeb mingi veidra löögi kuskil. Ükskord läksin perearsti juurde, see arvas, et pean Katjusha maha jätma. Agas kuidas sa jätad kedagi maha, matad maha- kuigi ta ei ole isegi surnud. Ja kui Katjusha ise ka ei taha maha jätta, leiab sind vahepeal ise üles. Tegelikult mulle Katjusha meeldib, vahest ta sosistab mulle iseäralikke asju, et hirnu end herneks. Ja kui enam herneks hirnuda ei suuda, lähen Herne poodi. Aga ega ma niisama tühja ei vedele päevast-päeva. Eile ma koristasin tuba. Ma koristan ikka tihti oma tuba. Mingi sädelev tolm on toas tihtipeale- haldjatolm. Enamik inimesi ei usu haldjatesse. Mina näen neid peaaegu iga päev. Vahepeal, kui neid palju on, ajab see mind närvi. Siis ma löön tänaval pudeleid vastu äärekive. Kodus on lihtsam, siis võtan Diazepami.
Ma ei ole tegelikult halb inimene. Paljud naised tõrelevad minuga. Vahepeal ma mõtlen, et äkki nad on kadedad Katjusha peale või minu peale või kes seda teab. Võibolla ma tundun olevat nagu need tüütud haldjad, kes pea ümber tiirlevad. Aga ometi olen ma ammu juba lõpetanud teiste juures sumisemise. Ma olen tõesti kiindunud Katjushasse, ta ei tõrele vähemalt ja ei nääguta.
7/29/10
Võtsin paar diazepami sisse. Kollane liblikas istus akna peal. Ajas närvi, vahtis otsa oma jäleda tõugunäoga. Peale selle keerles ringi ka veel. Raputasin end karusselilt maha. Leidsin külmkapi üles. Tore lugu. Üks kuivanud juustutükk hommikusöögiks. see diazepam tegi liiga tuimaks. Võtan paar kofeiinitabletti-neid mul õnneks veel on. Riidekapis on jälle orkaan käinud. Panen täna oma punase kombinesooni selga, sobib mu kofeiiniseisundiga. Punane kepp ka kaasa. Oo imetlust, Johnny Casanova. Mh, sinised silmaalused tuleb ära peita. Siin nad ongi, mu põrnikaprillid. Teen õige kepijooksu herne poeni, saab mõnusa jume.
Karolina on tööl, täiesti rebitav paber. Mul ei ole täna ema kodus, vist. Läks Mallega juttu rääkima ( st ta on poole ööni seal). Kutsuks Karoliina kuhugi, kuhugi, kuhugi... Ah, Katjusha on parem kraam. Täna saab isegi pealekat....jõhvikamahla- vitamiini ( tervislikult peab toituma). Üleeile oli vahupidu, leidsin maast kõva saagi. Jala tõmbas krampi selle jooksuga, peaks rohkem trenni tegema... Homme...
Karolina on tööl, täiesti rebitav paber. Mul ei ole täna ema kodus, vist. Läks Mallega juttu rääkima ( st ta on poole ööni seal). Kutsuks Karoliina kuhugi, kuhugi, kuhugi... Ah, Katjusha on parem kraam. Täna saab isegi pealekat....jõhvikamahla- vitamiini ( tervislikult peab toituma). Üleeile oli vahupidu, leidsin maast kõva saagi. Jala tõmbas krampi selle jooksuga, peaks rohkem trenni tegema... Homme...
Subscribe to:
Posts (Atom)
