Oma risti pead sa ise kaelas kandma

Hilja õhtu. On kuulda ainult Nataša õllekurinaid, 2 tühja pudelit vedelevad maas. Palju polegi vaja enam juua, et armuda maailma. Äkitselt tüdruk võpatab, ta ees istub neoonkollase riietusega mustade prillidega vanamees, roosa rihma otsas valge kass. Korraga tõuseb ta püsti, ajab käed laiali, tema käed on punased ja kondised. Ilmselt külmast, mõtleb tüdruk. Trikotaazist neoonkollane kombinesioon -30 kraadises pakases. Kohati meenutab ta kaasajastatud Vitruviuse meest. Või siiski mitte. Jalad on tihedasti koos.
Kuid midagi erilist temas siiski on. Sa võid arvata,et ta on ideaalne kombinatsioon karmi mehelikkuse ja naiseliku õrnuse vahel. Ja just sel hetkel kui ta silmad suleb ja õnnistab püha Cupidot, kes neid kokku viis, midagi juhtub. Silmi avades on tema armsam tundmatuseni muutunud.
Koletis- elav Hitler seisab sinu ees! See ei ole ju kaasaja mees, me ei käi niimoodi. Rõhutatul tungival häälel ütleb ta tüdrukule. Oma risti pead sa kandma südame kohal, kaelas. Aga mitte ainult- Sa pead tundma seda oma südames nagu noatera. See peab tulema eelkõige sinu seest, sinu rist. Ning välja purskuma ka sinu välises kehas. Ja see peab sul meeles püsima. See rist nagu noatera sinu südames, see on valus, aga viib sind edasi.
Nüüd on sul kaks valikut: Sa kas vaatad kogu oma valule ja hirmule sügavalt silma sisse, tänad teda, et ta tuli Sind õpetama ning palud tal lahkuda.Või avad veel ühe õlle pudeli. Õlle kork kukkus põrandale. Nataša pani pudeli suu huultele, kuid ühtäkki nägi neiu jumalikku valgust- päike hakkas tõusma kuu tänavalt vahipataljoni kohalt. Mees kogu oma varustusega oli ühtäkki kadunud. Väljas on jumalikult külm, mõtles tüdruk. Mees oli siiski liiga tõeline , et olla väljamõeldud. Tüdruk hoidis risti koju jalutades oma peos- rinna peal, südame kohal, muutus ta jääkülmaks. See oli nagu jäätunud ukselink (teate küll mida ma mõtlen?!)
Või kas ikka tead kui valus on kui terve sinu süda jäätub ühe hetkega? Tunda kuidas pisarad põskedel jäätuvad.
Vaevalt!
Ta ei suutnud ümbritsevat enam tajuda, õigupoolest välismaailma polnudki enam. Oli ainult jäätunud keha, ning appikarje, mis kajas kiskil sügaval südames. Hingamine muutus raskemaks. Kõik muutus udusemaks..
Hommikul ärgates oli kõik peaaegu meelest pühitud, kuigi see ei olnud unustamist väärt. Vaid kõige muu kõrval tähtsusetu mehe väline veidrus seisis silmade ees nagu luupainaja.