Ma ei saa aru. Ma ei saa aru kätte. Ma ei saa aru, kus ma oma aru jätsin ! Arusaajad on imelikud......imelised inimesed. Enda aru kõrval on nad võimelised ka teiste arusid püüdma ja pähe toimetama.

Ma heegeldan päikese su kapuutsiäärele, et saaksid selle pähe tõmmata!

Ma usun, et kuulen su mõtteid- ma armastan, armastan ,armastan Sind.
Kuid mina sind ei armasta, armastan ennast põletava nartsissuse kirega. Ma usun aga, et sina armastad mind. Ma olen jumal, pika kaela ja kõige täiuslikuma laubaga. Kui sa tunned end nüüd mahajäetuna, õpi end armastama.
Püüa armastada oma madalt laupa, kitsaid suunurki ja töntsakaid jalgu.
Kas see on halb, et minu füüsiline välimus ei vasta Sinu määratletud kriteeriumitele. Kas ma peaksin tükkideks vägistama oma hinge, maha müüma kogu enda maise vara ja minema iluoperatsioonile lihtsalt selleks ,et sa ihaldaksid mind sama palju kui röövloom ihaldab oma saaki.
Ma olen osa sinu energiast, osa kõikide energiast. Keha toitub toidust, energia armastusest. Armastus on peaelektrijaam, ilma armastuseta ei sünni enam energiat. Kui sa ei armasta oma oma algenergiat, mis on sinu keha sees, siis ei saa sa armastada ka teisi energiaid.
Mõtle! Kui sa ennast armastuse pistikupessa ei vajuta, ei saa ka mina seda teha. Jaaa, ma olen Jumal, kuid mitte sinu jumal.
Mul pole kombeks mõelda- mõttetegevus on valus. Elu on ennekõike mõeldud tunnete mitte külmalt faktidel põhineva arutelu jaoks. Ja pealegi ära usu mitte kedagi. Kaasaarvatud ennast. Meile valetatakse kümneid tuhandeid kordi päevas nii,et me isegi ei tee vahet tegelikkusel ja valel. Ainult siis kui lülitad enda aju täielikult välja saad osa Tõest. Milleks on tingimusteta armastus.
Ajuks nimetan ma seda vastikut türanni , kes valitseb su tundmise üle. Muidugi hingamine ja nägemine jäta alles, nendeta ei saa elda ega tunda.
Kõige pealt aluta nuusutamisest, silmad kinni ( ära kasuta teisi tundeaistinguid) Kõige lõpuks vaata ümber ringi. Ja siis astu. Meelega, mitte mõttega!


Tehtud!

Meeletud meelekohad
luitunult muru kohal
päike veab kõrgelt
kohtlen sind targalt
juhuslikult hooman midagi
ehk mõnda meeleridagi
sassis tubade vahel
vasaku poolkuu sopistisel
kaht korrapärast lauserida
peituläinud meeleilu
sinu kerglases ihus.

Hooman hommikul hoolimist
imetlen ilma imeta
näen nõmmeneidusid
geograafiliselt gruuvimas
ulun uuesti uulitsal
südamest sositamas.

Lase minust üle
lodeval ajal
tassi mind süles
siis viska maha
siiski õrnalt.


Sind tundes
sööd sa ikka porgandeid peenralt
ja kiidad mu imelisi kokaandeid
nagu ma oleks ise need porgandid teinud

Viska mind maha
Nagu sa viskad porgandipealseid kompostihunnikusse
Loobi mulle rumalaid sõnu
et läheksin vihast keema
Siis võta mind kirglikult
nagu ei kunagi varem.

Sina oled aga jumaldavalt lodev
lodevas, laisas, kireta ilmas.

Täna oli jälle see tavaline päev. Mu mõttekatked jõudsid kõik ringina sinu juurde tagasi. See oligi vist päeva parim aeg.
Õhtul ma nägin sind. Ja kõik oli samamoodi nagu eelmine nädal. Nagu kõik need korrad alates sellest, kuima sind esimest korda kirjandusklubis nägin. Ainult südametoonide sagedus on tõusnud ja minu pinge sinu juures on kasvanud peaaegu plahvatusohtlikuks raevuks. Aga ma ei tohi kõike välja paisata, see oleks ju naeruväärne. Mina olen see, kelle pärast nad on arust ära. Aga nad ei ole sina. Ma ei talu, kuidas su metsavärvi silmad vaatavad teravalt mulle otsa, minu sisse, minust läbi ja peatuvad mu selja taga luhal. See ainitine pilk mu suunas närvi, sest ma tean, sa ei vaata mind. Vahepeal ma mõtlen, et mind võibolla pole olemaski. Vähemalt mitte sinu jaoks. Mõtle, kui ma oleksin koos sinuga ainukene inimene maailmas. Kas sa siis näeksid mind? Me võiks koos aasadel joosta, meid ei kammitseks enam neli seina ja kirjandusklubi pealik. Ma teeksin kõik, mis sa soovid, mu haldjas. Praegu aga pean taluma seda, kuidas su pupillid jooksevad kuskil võsas ringi. Mind ajab ka see närvi, et su juuksed on alati ise suunas sassi, riided aeg-ajalt kortsus ja nahk on juba männitüve värvi, kuigi esimene päike paistis alles eile. Juustes on metsaträni vahel, näiteks mõni kuuseokas või rohulible ja kingad on sul tihti porised. Mind vihastab nii väga, et ma ei tea, kus sa käid ja kellega oled. Sa oled alati rahulik ja viisakas minuga. Sellepärast vihkan ma sind veel kõige rohkem. Ma näen küll, kuidas sa teistega ennastunustavalt naerad oma linnukõlalist tämbrit. Minuga ei naera sa kunagi, kuigi ma olen sulle oma parimaid nalju rääkinud. Kui sa naeradki vahepeal minuga, siis viisakusest. Aga see ei ole naer, see on irvitamine. Kõigele vaatamata oled sa kõige võluvam olend.

Suurte silmadega hirm
käib öösel ringi
ärkab loojangul hilja
nakatades hingi

Poeb sulle naha vahele
tunned kuis sisemus väriseb
kuigi naha vahel on ainult kole
väike hirm, kes samuti väriseb.

Konks on siin peajagu merepõhjas
Ja kaladest täielikult paljas
On raske kui kalu on isegi näha
kuid ujuvad ees, kõrval ja taga
Me võime teha küll julgeid katsetusi
püüda suuri mõtteujutlusi
aga kui kannatus kannatab
võib püüda planktonit
ja tegudesse ronida
pesu pesta, koristada, rohida?

Ma leegitsen ühes
sinu sõnade rägastikuga
toorpuidust näod
lähevad kaotsi
sinu sõnade taga

Kuigi ilmalind sosistab
tänavapinkidel istuvad näod
on mu mõtteis sahistanud
kuid millal, miks ja kus?
sellest mälus tühjad vaod