Võtsin paar diazepami sisse. Kollane liblikas istus akna peal. Ajas närvi, vahtis otsa oma jäleda tõugunäoga. Peale selle keerles ringi ka veel. Raputasin end karusselilt maha. Leidsin külmkapi üles. Tore lugu. Üks kuivanud juustutükk hommikusöögiks. see diazepam tegi liiga tuimaks. Võtan paar kofeiinitabletti-neid mul õnneks veel on. Riidekapis on jälle orkaan käinud. Panen täna oma punase kombinesooni selga, sobib mu kofeiiniseisundiga. Punane kepp ka kaasa. Oo imetlust, Johnny Casanova. Mh, sinised silmaalused tuleb ära peita. Siin nad ongi, mu põrnikaprillid. Teen õige kepijooksu herne poeni, saab mõnusa jume.
Karolina on tööl, täiesti rebitav paber. Mul ei ole täna ema kodus, vist. Läks Mallega juttu rääkima ( st ta on poole ööni seal). Kutsuks Karoliina kuhugi, kuhugi, kuhugi... Ah, Katjusha on parem kraam. Täna saab isegi pealekat....jõhvikamahla- vitamiini ( tervislikult peab toituma). Üleeile oli vahupidu, leidsin maast kõva saagi. Jala tõmbas krampi selle jooksuga, peaks rohkem trenni tegema... Homme...
7/29/10
7/26/10
Noh tsau vanamees.
Esiteks: võta vabalt. Keegi pole sinu parooliga sisse loginud.See olen mina..sina noh.
Ausalt täna läksime küll kergelt öeldes natuke liiale.
Mul on kuri tunne, et homme sa täna õhtust midagi ei mäleta. Nii, et siia väikesed vihjed puzzle jaoks.
1) tegin poognasse sulle konto. parool on: (vihje: vanaema lemmikloom)
2) katsetasin natuke enda viimist teise mõtte tasandi peale..no ei tea. reaalne ikkagi.
3) Praegu sa oled Sipelga pool, magad tema toas ,sest L. toas on 2 vaablast.
Ps. kodus sügavkülmas on jäätist. (sipelgas tõi)
Esiteks: võta vabalt. Keegi pole sinu parooliga sisse loginud.See olen mina..sina noh.
Ausalt täna läksime küll kergelt öeldes natuke liiale.
Mul on kuri tunne, et homme sa täna õhtust midagi ei mäleta. Nii, et siia väikesed vihjed puzzle jaoks.
1) tegin poognasse sulle konto. parool on: (vihje: vanaema lemmikloom)
2) katsetasin natuke enda viimist teise mõtte tasandi peale..no ei tea. reaalne ikkagi.
3) Praegu sa oled Sipelga pool, magad tema toas ,sest L. toas on 2 vaablast.
Ps. kodus sügavkülmas on jäätist. (sipelgas tõi)
7/17/10
Berliin
Hakka nüüd kirjutama! Vaatan bussiaknast välja ja käratan oma kalli armatuurlaua peale, et ta pole mulle ikka veel inspiratsiooni andnud. Kuraat! Väike süütu libu. valetaja, petis, murdvaras- sa varastasid ära mu küünetangid, millega lõikasin läbi heegeldatud püünised, kuhu olin aheldanud südame. Debiilne vähemõistuslik lipitseja. Sina, kes imesid tolmuimejaga välja minu silmamunad, jah sellesamusega, millega tegid kaelale maasikad.
"Sa kuulud mahakandmisele! Jaa, täpselt sina! " ütleb bussijuht saksa keeles prantsuse aktsendiga. Kuna jalg oli viimasest kirjutamisest veel paistes, pidi mind tõepoolest bussist maha kandma. Bussijuht vahtis mind nagu pooletoobist, kes arvab, et armatuurlaual on hing.
Bussijuht oli imetlusväärne oma koolnuvalge näo ja süsimustade juustega. Ta teadis vist juba alguses, et olen paganausklik põline metslane, mitte nagu need ülesvorbitud smokinguga täispuhutud kastielajad.
Aga see bussist mahakandja sametist printsi pükstega on täielikult, usu mind, TÄIELIKULT PEAST LOLL. Vean kihla, et tema intelligensti kõrghetk oli see, kui ta suutis kokku lugeda enda varbad. Kokku oli 7+1, väike tilulilu imelikult rippumas jalalaba otsas.
Mõttetegevus on valus! Päästke mind sellest. Ainuõige deviis, idiootsuse revolutsioon. Jah, siin Berliinis. Võtame seest värvi maha, et jääb valge. Tabula rasa. Unustame tähed. Kõik, viimse kui ühe. Et siis uuesti avastada.
Alustame lindude keelest, lihtsamast laulust. Et kaotada geniaalne lollus. Keeruline dialektika. Süstematiseeritud üksikasjalikkus.
Nii jõudsin kohale. Siin on nii ilus, valge suur õu pehmete seintega. Võin öelda, et mul on totaalselt erinev elu varajasemast- mul on siin sõber. Täitsa minu oma. Me mängime iga päev koos. Võin talle iga kord uue nime, näo, tegelaskuju välja mõelda : kord on ta 43 a. sarivägistajast õrnahingeline luuletaja, kord kollakas- roosa mesilane, siis aga minu aristokraadist lihane emane. "Igor mez," ütleb ta, "söö nüüd need kommid ära homme mängime uuesti." "Aga ma tahan veel selle koolnunäoga bussijuhiga mängida," ütles poiss vististi lihtsalt selleks, et tunda oma sõna võimu. Vanemakarmi pilku nähes, ronis ta aga sõnakuulekalt voodisse ja nägi unes kasetohust lõngajuppi.
Samal ajal Berliini sipelgate sfääris. "Kuule, jookseme võidu selle kõrvaga basseini juurde.Seal vist on midagi head sees."3 sekundit hiljem jäi kõrvast järele kullaotsijatest pungil mahajäetud lauluviise.
"Sa kuulud mahakandmisele! Jaa, täpselt sina! " ütleb bussijuht saksa keeles prantsuse aktsendiga. Kuna jalg oli viimasest kirjutamisest veel paistes, pidi mind tõepoolest bussist maha kandma. Bussijuht vahtis mind nagu pooletoobist, kes arvab, et armatuurlaual on hing.
Bussijuht oli imetlusväärne oma koolnuvalge näo ja süsimustade juustega. Ta teadis vist juba alguses, et olen paganausklik põline metslane, mitte nagu need ülesvorbitud smokinguga täispuhutud kastielajad.
Aga see bussist mahakandja sametist printsi pükstega on täielikult, usu mind, TÄIELIKULT PEAST LOLL. Vean kihla, et tema intelligensti kõrghetk oli see, kui ta suutis kokku lugeda enda varbad. Kokku oli 7+1, väike tilulilu imelikult rippumas jalalaba otsas.
Mõttetegevus on valus! Päästke mind sellest. Ainuõige deviis, idiootsuse revolutsioon. Jah, siin Berliinis. Võtame seest värvi maha, et jääb valge. Tabula rasa. Unustame tähed. Kõik, viimse kui ühe. Et siis uuesti avastada.
Alustame lindude keelest, lihtsamast laulust. Et kaotada geniaalne lollus. Keeruline dialektika. Süstematiseeritud üksikasjalikkus.
Nii jõudsin kohale. Siin on nii ilus, valge suur õu pehmete seintega. Võin öelda, et mul on totaalselt erinev elu varajasemast- mul on siin sõber. Täitsa minu oma. Me mängime iga päev koos. Võin talle iga kord uue nime, näo, tegelaskuju välja mõelda : kord on ta 43 a. sarivägistajast õrnahingeline luuletaja, kord kollakas- roosa mesilane, siis aga minu aristokraadist lihane emane. "Igor mez," ütleb ta, "söö nüüd need kommid ära homme mängime uuesti." "Aga ma tahan veel selle koolnunäoga bussijuhiga mängida," ütles poiss vististi lihtsalt selleks, et tunda oma sõna võimu. Vanemakarmi pilku nähes, ronis ta aga sõnakuulekalt voodisse ja nägi unes kasetohust lõngajuppi.
Samal ajal Berliini sipelgate sfääris. "Kuule, jookseme võidu selle kõrvaga basseini juurde.Seal vist on midagi head sees."3 sekundit hiljem jäi kõrvast järele kullaotsijatest pungil mahajäetud lauluviise.
7/14/10
Inspiratsiooni andev valge leht
Ma vaatan sinu silmadesse. Ainus, mida ma neis näen on see puhas valge. See valge, kuhu oleks nii hea kirjutada. Ma kirjutaksin su silmavalgetesse, et ma pole kunagi sinule kuulunud. See et, sa täitsid mind söögi, nälja ja teadmatusega. Meil võisid olla närimata leivad ühes kapis. Kuid. Ma kuulun ainult endale. Ma tahaksin haaknõelaga katki käristada su hingehaavad. Pärast läheme koos mere äärde. Sinul on pisarad silmas. Nendes samades, kuhu ma olen kirjutanud. Nii hea, et kirjutasin mälukindla, kustumatu sulepeaga. Me viskame haaknõela merre. Korraks sa vakatad ja muutud näostki paberivalgeks. Seejärel purskud sa ebaloomulikult kõva häälega naerma, et isegi kajakad jäävad vait, justnagu peaksid samuti haaknõela matuseid.
Peatu hetkeks. Hinga. Hinga uuesti endast välja. Nüüd karje enda sisse. Mida sa tunned? MIDA SA TEGELIKULT TUNNED? (karjudes).
Ma tunnen ennast sodituna. Ma olen täis kirjutatud kedagi teist. Ma ei ole mina. Ma olen sina. Sa oled mind täis kirjutanud. Punaselt kollaselt mustvalgelt. Imeliselt piinlen kui pitkid mu hinge.
Jah, sa oled mina. Nagu väike kutsikas, kes ise mõtlemata kopeerib oma ema. Sa oled mina, sest iseolemine nõuab julgust.
Koopiamasinate revolutsioon. Copy paste x 3. Milleks? Massipsühhoos. Indiviid või asi. Universiid. Igale poole kõlbab. Sügavalt mitte millekski. Nüüdsest puhastan oma silmavalgeid kasvõi eluaeg. Aga ma saan. Ma saan unikaalseks indiviidiks.
Peatu hetkeks. Hinga. Hinga uuesti endast välja. Nüüd karje enda sisse. Mida sa tunned? MIDA SA TEGELIKULT TUNNED? (karjudes).
Ma tunnen ennast sodituna. Ma olen täis kirjutatud kedagi teist. Ma ei ole mina. Ma olen sina. Sa oled mind täis kirjutanud. Punaselt kollaselt mustvalgelt. Imeliselt piinlen kui pitkid mu hinge.
Jah, sa oled mina. Nagu väike kutsikas, kes ise mõtlemata kopeerib oma ema. Sa oled mina, sest iseolemine nõuab julgust.
Koopiamasinate revolutsioon. Copy paste x 3. Milleks? Massipsühhoos. Indiviid või asi. Universiid. Igale poole kõlbab. Sügavalt mitte millekski. Nüüdsest puhastan oma silmavalgeid kasvõi eluaeg. Aga ma saan. Ma saan unikaalseks indiviidiks.
7/3/10
7/1/10
kivinäoga gurud
lillelapsed murul
satanismi harud
väikesed lapsearud
vanema torinad
kodutu korinad
ikka on nähtud õnne
säravsilmseid põnne
armastuse kevadet
siin ja seal vahel
selle ja tolle juures
ning isegi surnukuuris
siis kui kuuri polnud
hoopis kasemets olnud
kus Kati hommikuti laulis
enne kui vanatoi teda naidis
nüüd Kati laulis salaja
see laulmine magusama maiguga
oma lalisevale maimule
enne kui vanatoi koju tuli
õnn ja valu hetkeline uni
vanatoi ükskord ära suri
haudvaikuse helil
magus muie huulil.
Subscribe to:
Posts (Atom)
