Berliin

Hakka nüüd kirjutama! Vaatan bussiaknast välja ja käratan oma kalli armatuurlaua peale, et ta pole mulle ikka veel inspiratsiooni andnud. Kuraat! Väike süütu libu. valetaja, petis, murdvaras- sa varastasid ära mu küünetangid, millega lõikasin läbi heegeldatud püünised, kuhu olin aheldanud südame. Debiilne vähemõistuslik lipitseja. Sina, kes imesid tolmuimejaga välja minu silmamunad, jah sellesamusega, millega tegid kaelale maasikad.

"Sa kuulud mahakandmisele! Jaa, täpselt sina! " ütleb bussijuht saksa keeles prantsuse aktsendiga. Kuna jalg oli viimasest kirjutamisest veel paistes, pidi mind tõepoolest bussist maha kandma. Bussijuht vahtis mind nagu pooletoobist, kes arvab, et armatuurlaual on hing.
Bussijuht oli imetlusväärne oma koolnuvalge näo ja süsimustade juustega. Ta teadis vist juba alguses, et olen paganausklik põline metslane, mitte nagu need ülesvorbitud smokinguga täispuhutud kastielajad.

Aga see bussist mahakandja sametist printsi pükstega on täielikult, usu mind, TÄIELIKULT PEAST LOLL. Vean kihla, et tema intelligensti kõrghetk oli see, kui ta suutis kokku lugeda enda varbad. Kokku oli 7+1, väike tilulilu imelikult rippumas jalalaba otsas.

Mõttetegevus on valus! Päästke mind sellest. Ainuõige deviis, idiootsuse revolutsioon. Jah, siin Berliinis. Võtame seest värvi maha, et jääb valge. Tabula rasa. Unustame tähed. Kõik, viimse kui ühe. Et siis uuesti avastada.
Alustame lindude keelest, lihtsamast laulust. Et kaotada geniaalne lollus. Keeruline dialektika. Süstematiseeritud üksikasjalikkus.

Nii jõudsin kohale. Siin on nii ilus, valge suur õu pehmete seintega. Võin öelda, et mul on totaalselt erinev elu varajasemast- mul on siin sõber. Täitsa minu oma. Me mängime iga päev koos. Võin talle iga kord uue nime, näo, tegelaskuju välja mõelda : kord on ta 43 a. sarivägistajast õrnahingeline luuletaja, kord kollakas- roosa mesilane, siis aga minu aristokraadist lihane emane. "Igor mez," ütleb ta, "söö nüüd need kommid ära homme mängime uuesti." "Aga ma tahan veel selle koolnunäoga bussijuhiga mängida," ütles poiss vististi lihtsalt selleks, et tunda oma sõna võimu. Vanemakarmi pilku nähes, ronis ta aga sõnakuulekalt voodisse ja nägi unes kasetohust lõngajuppi.

Samal ajal Berliini sipelgate sfääris. "Kuule, jookseme võidu selle kõrvaga basseini juurde.Seal vist on midagi head sees."3 sekundit hiljem jäi kõrvast järele kullaotsijatest pungil mahajäetud lauluviise.