Ma vaatan sinu silmadesse. Ainus, mida ma neis näen on see puhas valge. See valge, kuhu oleks nii hea kirjutada. Ma kirjutaksin su silmavalgetesse, et ma pole kunagi sinule kuulunud. See et, sa täitsid mind söögi, nälja ja teadmatusega. Meil võisid olla närimata leivad ühes kapis. Kuid. Ma kuulun ainult endale. Ma tahaksin haaknõelaga katki käristada su hingehaavad. Pärast läheme koos mere äärde. Sinul on pisarad silmas. Nendes samades, kuhu ma olen kirjutanud. Nii hea, et kirjutasin mälukindla, kustumatu sulepeaga. Me viskame haaknõela merre. Korraks sa vakatad ja muutud näostki paberivalgeks. Seejärel purskud sa ebaloomulikult kõva häälega naerma, et isegi kajakad jäävad vait, justnagu peaksid samuti haaknõela matuseid.
Peatu hetkeks. Hinga. Hinga uuesti endast välja. Nüüd karje enda sisse. Mida sa tunned? MIDA SA TEGELIKULT TUNNED? (karjudes).
Ma tunnen ennast sodituna. Ma olen täis kirjutatud kedagi teist. Ma ei ole mina. Ma olen sina. Sa oled mind täis kirjutanud. Punaselt kollaselt mustvalgelt. Imeliselt piinlen kui pitkid mu hinge.
Jah, sa oled mina. Nagu väike kutsikas, kes ise mõtlemata kopeerib oma ema. Sa oled mina, sest iseolemine nõuab julgust.
Koopiamasinate revolutsioon. Copy paste x 3. Milleks? Massipsühhoos. Indiviid või asi. Universiid. Igale poole kõlbab. Sügavalt mitte millekski. Nüüdsest puhastan oma silmavalgeid kasvõi eluaeg. Aga ma saan. Ma saan unikaalseks indiviidiks.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment