Täna oli jälle see tavaline päev. Mu mõttekatked jõudsid kõik ringina sinu juurde tagasi. See oligi vist päeva parim aeg.
Õhtul ma nägin sind. Ja kõik oli samamoodi nagu eelmine nädal. Nagu kõik need korrad alates sellest, kuima sind esimest korda kirjandusklubis nägin. Ainult südametoonide sagedus on tõusnud ja minu pinge sinu juures on kasvanud peaaegu plahvatusohtlikuks raevuks. Aga ma ei tohi kõike välja paisata, see oleks ju naeruväärne. Mina olen see, kelle pärast nad on arust ära. Aga nad ei ole sina. Ma ei talu, kuidas su metsavärvi silmad vaatavad teravalt mulle otsa, minu sisse, minust läbi ja peatuvad mu selja taga luhal. See ainitine pilk mu suunas närvi, sest ma tean, sa ei vaata mind. Vahepeal ma mõtlen, et mind võibolla pole olemaski. Vähemalt mitte sinu jaoks. Mõtle, kui ma oleksin koos sinuga ainukene inimene maailmas. Kas sa siis näeksid mind? Me võiks koos aasadel joosta, meid ei kammitseks enam neli seina ja kirjandusklubi pealik. Ma teeksin kõik, mis sa soovid, mu haldjas. Praegu aga pean taluma seda, kuidas su pupillid jooksevad kuskil võsas ringi. Mind ajab ka see närvi, et su juuksed on alati ise suunas sassi, riided aeg-ajalt kortsus ja nahk on juba männitüve värvi, kuigi esimene päike paistis alles eile. Juustes on metsaträni vahel, näiteks mõni kuuseokas või rohulible ja kingad on sul tihti porised. Mind vihastab nii väga, et ma ei tea, kus sa käid ja kellega oled. Sa oled alati rahulik ja viisakas minuga. Sellepärast vihkan ma sind veel kõige rohkem. Ma näen küll, kuidas sa teistega ennastunustavalt naerad oma linnukõlalist tämbrit. Minuga ei naera sa kunagi, kuigi ma olen sulle oma parimaid nalju rääkinud. Kui sa naeradki vahepeal minuga, siis viisakusest. Aga see ei ole naer, see on irvitamine. Kõigele vaatamata oled sa kõige võluvam olend.