Algus= lõpp

Jupats oli jätnud aknalauale raamatu, millel seisis allakriipsutatult: "Algus ja lõpp on sama, ainult tõlgendamine on erinev."

Nad läksid Niiu- Jorki. "Parketikõrb," mõtles Juuri vaadates kuiva elutust. Võtsid isegi Yorkshire´i terjeri maale kaasa. Juuri läks oaasi juurde, aknalaua peale vahtima, kuidas igasugused pisikesed sibinad pirisesid millegi üle. Üks lapsuliblikas jõllitas Juurit. Kui läbitungimatud on liblika silmad. Oh, isegi pirinate sisse ei näe. Juuri on korduvalt püüdnud näha silmadest kaugemale, poolkerade sisse. Täiesti tulutult. Ta on isegi peksa saanud üksainiti silmitsemise pärast. Ja ilmselt on ta püstitanud iseenda peeglisse vahtimise maailmarekordi: 16h. Enda sisse ei ole ta päriselt näinud.

Kuid unes näeb ta selgemini. Unes on ta istunud tunde silmade taga, kuskil kõrgemal ajukääru künkal. Tegevust ikka leidub. Vahel leiab ta end kõige kaootilisemast sopist ja vaatab, kuidas mustmiljon mõtet üksteise otsa põrkuvad. Pööraselt. Mõni läheb neist katki ka ja kildudest oksüdeerub uusi. Kui Juuril hästi läheb, leiab ta koha, kus on kõige õnnelikumad mõtted. Siis ta laseb need endast mitmekordselt läbi, et tekiks mõnus joovastus.

Selline on Juuri. Kuid täna tundis Juuri, et ta ei olegi üksi kodus. Midagi oli teisiti. Keegi nagu oli veel. Ta silmad välkusid siia-sinna ja jõudsid ringi, ruudu või ristkülikuna ikka selle igavalt ehtsa õlilambini, mille Anna Indiast tõi. No, teate küll, täpselt selline nagu Aladdini multikas. Muiates ja omaette nalja tehes hüüdis Juuri: "Hei, Džinn, näita ennast, kui sa mees oled." Muidugi mõista ei ilmunud kedagi Juuri ette.

Ta vahetas ära oma tüdimuseriided rõõmsamate vastu ja läks linna peale, et veenduda ega ometi midagi muutunud ei ole. "Oh, kui juba minagi endaga kuhugi välja jõudnud pole, kuidas siis selline hiigelelukas nagu linn paari päevaga uut saab juurde tekitada, " mõtles Juuri. Juuri juurdles, kas ta siis ei olegi muutunud või ei ole ta seda tähele pannud. Juuri süngus ja ehitas tõrjuva mulli ümber enda. Raekoda oli uue kella saanud.

Ringkäik tehtud, sättis Juuri end magama. See oli ta parim osa ööpäevast. Unes rändas ta jälle silmadest kaugemale. Uuesti kangastus seesama teistsugune tunne, mida Juuri tundis hommikul. Reaalses elus parketikõrbes. Jah, tema tähelepanu keskusesse, mõistuse fuajeesse oli ilmunud mingi sinine, ähmane tegelane, sulgedega tutimüts väikse peakühmu otsas. Piiksuva kõrinaga küsis ilmutis: "Mida sa täna siit otsid?". Juuri vastas mõtlemata ja kindlameelselt: "Ma otsin oma elu suurimat muutust ja tahan seda veel kord läbi kogeda." Mittemidagiütlev irve pärani silmades juhatati Juuri mõistuse ja tunnete tasandi vahepealsesse mineviku koridori esimesele korrusele.

Seal oli piinakamber. Juuri koges vastu tahtmist emaüsast sündimist kaheksa korda läbi. Ta peaaegu tajus reaalselt kogu seda muljumist ja jõukatsumusi.

Hommikuks oli viimane parketikõrbe imetaja surnud. Teadmata põhjusel. Vaikselt magades.