järg....esimene osa allpool

Katjusha voolab põletava kirega kurgust alla. Tegelikult on Katjusha väga salakaval. Alguses oli temaga hea. Enam ei ole hea, aga ilma enam ei saa. Näe, sinised kiilid tiirlevad pea ümber. Üks neist on ilus nagu haldjas. Püüan kätte saada, lipsab minema. Mis ma tast ikka purki panen, kaotab veel end ära. Mõtle, kui olekski selline tiivuline naine. Ei saaks lõa otsa pannagi, vupsab minema. Aga mis seals enam päris naist. Vanust ka juba, tükki 45. Süda jupsib vahest. Teeb mingi veidra löögi kuskil. Ükskord läksin perearsti juurde, see arvas, et pean Katjusha maha jätma. Agas kuidas sa jätad kedagi maha, matad maha- kuigi ta ei ole isegi surnud. Ja kui Katjusha ise ka ei taha maha jätta, leiab sind vahepeal ise üles. Tegelikult mulle Katjusha meeldib, vahest ta sosistab mulle iseäralikke asju, et hirnu end herneks. Ja kui enam herneks hirnuda ei suuda, lähen Herne poodi. Aga ega ma niisama tühja ei vedele päevast-päeva. Eile ma koristasin tuba. Ma koristan ikka tihti oma tuba. Mingi sädelev tolm on toas tihtipeale- haldjatolm. Enamik inimesi ei usu haldjatesse. Mina näen neid peaaegu iga päev. Vahepeal, kui neid palju on, ajab see mind närvi. Siis ma löön tänaval pudeleid vastu äärekive. Kodus on lihtsam, siis võtan Diazepami.
Ma ei ole tegelikult halb inimene. Paljud naised tõrelevad minuga. Vahepeal ma mõtlen, et äkki nad on kadedad Katjusha peale või minu peale või kes seda teab. Võibolla ma tundun olevat nagu need tüütud haldjad, kes pea ümber tiirlevad. Aga ometi olen ma ammu juba lõpetanud teiste juures sumisemise. Ma olen tõesti kiindunud Katjushasse, ta ei tõrele vähemalt ja ei nääguta.